Kooslaulmisest Hiiumaal 2011-2017

Blogi sissejuhatuses kirjutasin, et tahan teiega jagada oma elamusi ja kogemusi perest, kodust ja kokkamisest. Tosina aasta jooksul on need haaranud kogu mu energia, armastuse ja hoole siin paradiisisaarel HIIUMAAL.

Tegelikult olen ühe, üsna olulise loo rääkimata jätnud, miks? Ma ei tea isegi... Põhjuseid, miks see lugu sündis, on päris palju - alustades saarele kolimisest, tekkinud üksindustundest, lõpetades minu tegeliku nö professiooniga. 

EELLUGU

Pärast esimese lapse sündi korjasime mu kompsud Tallinnas kokku. Vaatasin küll nukralt oma tühjaks jäävat korterit. Selge oli siililegi, et üksinda ma lapsega nädala sees olla ei tahtnud. Järelikult tuli oma ego maha suruda ja tundmatusse astuda (väike humoorikas liialdus).

Algul oli vaja kohaneda kordades (kui mitte sadades kordades) aeglasema elutempoga, seejärel tasapisi tutvuda uute inimestega, mis teatud vanuses polegi enam nii lihtne. Mõneti oleks kohanemine kindlasti tööinimesena kergem olnud, kodusena tutvud ikka endasuguste titemammadega, kelle sõnavara kätkeb põhiliselt kindlaid fraase - magamatus, mähkmed, piim, unevõlg, toidutegemine, koristamine, üksinda olemine jne. Et mitte oma teemaga päris rappa minna, asun nüüd asja juurde.

PEATEEMA
Kodumajanduse keskel hakkasin tundma, et on vaja midagi, mis toidaks mu enda olemust. Uurisin veidi tausta ning selgus, et koorilaulu viljelemine on Hiiumaal üsna kehvas seisus. Kindlasti on olnud ka paremaid aegu, kuid hetkeseis oli üsna nutune. Haarasin härjal sarvist ja kirjutasin kohalikku ajalehte nupukese ning kutsusin kokku uue koori - Kärdla Kammerkoori.

http://dea.digar.ee/cgi-bin/dea?a=d&d=hiiuleht20111111.1.4

Esimesse proovi kogunes üle 40 inimese. Olin hämmingus. Aja jooksul on kujunenud oma kindel tiim,  kellega tööd teeme. Teadupärast käivad jutud minu tohutust rangusest ja distsipliinihullusest. Mõni uus laulja on ilmselt seetõttu ka tulemata jätnud ja mõni ära vajunud. Usun, et need lauljad, kes on võtnud aega mind tundma õppida, nii ei arva. Kui isegi arvavad, siis vaatavad seda kui positiivset ja vajalikku omadust :)

Koosoldud aja jooksul oleme vaikselt, kuid sihikindlalt kasvanud igas mõttes. Muidugi tuli lauljatel kohaneda, et alguses laulda ei saanudki - hingasime, hingasime ja veelkord hingasime. Siis võimlesime, venitasime, tutvusime. Teise hooaja lõpuks tekkis juba mõnus ühine "hingamine" ja ühise asja ajamise tunne. Üsna pika vinnaga, aga nagu öeldakse: "Tark ei torma".

2011. aastal andis koor oma esimese kontserdi, samuti on üles astutud mitmetel Kärdla linna üritustel.

2013.a esindas koor Kärdla linna Sillamäe Merepäevadel ning osales Pühalepa muusikafestivalil.

https://www.youtube.com/watch?v=2g1G1sYwn00

2014. aastal osales KK laulupeol ja Hiiu Folgil.

Oma tegevuses peab koor murranguliseks 2014.a detsembris toimunud kontserti, kus tuli ettekandele Vivaldi „Magnificat“ orkestri ja tunnustatud solistidega.

https://www.youtube.com/watch?v=R8X-FrAb4X0

2015.a oktoobris korraldas KK Hiiu valla 2. aastapäeva kontserdi, mis oli pühendatud Arvo Pärdi muusikale.

https://www.youtube.com/watch?v=63SxkMUHydk

2015.a veebruaris osalesime võistulaulmisel "Tuljak".

2016.a veebruaris toimus 2-päevane laulukool Estonia teatri laulja ja hääleseadeõpetaja Triin Ellaga.

2016.a märtsis toimus Eesti Segakooride Liidu Emakeelepäeva aastapäeva kontsert Hiiumaal.

2016.a suvel külastas Hiiumaad tipptasemel kammerkoor Voces Musicales.

2016.a augustis kohtuti Tartu Ülikooli Akadeemilise Naiskooriga, kes tõi Hiiumaale rõkkavad naishääled ning erinevad töötoad lauljatele ja dirigentidele.

2017.a kevadel toimus Käina Huvi- ja Kultuurikeskuses EV 100 pühendatud kontsert "Ilu kuulub Hiiumaale".

https://www.youtube.com/watch?v=pl66j0HgbEQ&feature=youtu.be

CODA

Kui 2011. aastal kirjutasin mõtte ja soovi - kasvada muusikat armastavaks kontsertkooriks - siis tänaseks (2017) on minu sees elama hakanud Gideon Kremeri mõte:

"Ma ei mõtle, kuidas saada publiku lemmikuks. Kõige vähem mõtlen ma edule. Me keskendume kooskõlale. Me ei taha olla mitte ainult kuulatavad, vaid kuulata ka midagi ise. Oluline on jääda hingelt nooreks ja jätkata rännakuid tundmatutel radadel ja riskantsete ideedega. Massipublik ootab meelelahutust, lõbu ja rahulolu. Mina siin publikuga hästi ei häälestu. Soovin, et publik laiendaks oma fantaasiat ja sügavdaks tundeid. Mulle pakub suurt rõõmu ja rahulolu, kui publik kasvab koos meie kavade ja kontsertidega."

Suurimaks õnnestumiseks nende 6 aasta jooksul pean seda, et tasapisi oleme kaasanud oma tegevusse ka lapsed ja noored. Pean tunnistama, et see läheb visalt, aga ma pole lootust täielikult veel kaotanud.

Seetõttu olen eriliselt tänulik oma noortele lauljatele Karmenile ja Emilile, klaverimängijatele Mia - Mariele ja Agnes Katariinale ning muidugi kõikidele oma solfedžo laululastele.

Olen rõõmus, et meiega on koostööd teinud mitmed tunnustatud dirigendid: Toomas Kapten, Küllike Joosing, Veronika Portsmuth, Triin Koch, Valter Soosalu ja  hääleseadja Triin Ella. Mitmed neist on oma kooridega rikastanud Hiiumaa muusikaruumi.

Laulmine on justkui palsam hingele ja ihule. Midagi, mida ei saa sõnadega väljendada, seda peab ise kogema.

Fotod on tehtud ajavahemikus 2011-2017.

Ootus ja muutus

Olen jõudnud seisu, kus sõrm ei jookse enam muutusi kirja panema. Ometigi taban end mõnikord mõttelt, et targem oleks mõned read kirja panna... või siis fotod üles laadida.
Meie tegemised liiguvad küll keskmiselt aeglasema tempoga. Teisalt tunnistan- olen niivõrd rahul, et ehitame oma kodu perena. Sinna sekka käivad  aegajalt vaidlused, ootused... aga ma tajun ja usun, et see aeg on mind mingis mõttes mehe ja lastega rohkem kokku kasvama pannud, kui mõni muu tegevus.
 Jah... ruumikitsikus on hakanud teravalt oma küünarnukki näitama. Tagasivaatavalt tundub, et beebiajas oli vähem lärmi, kui praegu. Kogenenumad teavad väita, et pidavat veel hullemaks minema??
Egas midagi, tuleb veel pingutada ja lisaks maja välistööde lõpetamisele viia lõpuni ka sisetööd.
-  "a piece of cake"- põrandad seinad ja muu.

Seniks vaatleme muutusi välispidiselt :)

2014 suvi

2016 sügis

2012 sügis

2016 kevad

2016 suvi

2013 suvi

2016 kevad

Kevad 2013

Suvi 2016

2012 kevad

2016 suvi

2016 suvi

Ilma nägusid tegemata

 Suure hooga alustatud blogi pidamine on unaruses. Aega oleks küll, kui seda ise planeerida ja tahta- ju ma siis ei taha ka piisavalt... ning mulle meeldivad vaimukalt kirjutatud lood, mis on ausalt ja ehedalt kirja pandud. Enda varasemaid lugusid lugedes pole ma just vaimustuses. Samas kes teab, võibolla on need kunagi kellelegi vajalikud.
Tänase mõttekäigu kirjutan lastele mõeldes.
Ma armastan oma lapsi. Ma tahan neid armastada sellistena nagu nad on, kuigi vahel tundub see võimatu. Ma olen ikka vahel mõelnud, milline rahulik elu on kahe lapsega. Ühega tegeleb ema, teisega isa, keegi ei konkureeri... aga see maagiline number kolm on üks keeruline number, sest keegi jääb ikka alati üksi. Olen kuulnud isegi räägitavat, et nelja lapsega pereelu pidavat olema palju rahulikum??
Vahel harva, kui mõni laps mul üksikuna kodus on- sellest ma ei räägi parem üldse. ( Ilmselt juhtub seda nii palju harva, et üksiku lapsevanemad väidaks mulle risti vastupidist)
.... aga ma kirjutan üles, mida tulevikus lugeda ( kui oma lapsed sellisest mürgeldaja east väljas) ja tähele panna.
Ma ei kõõrita ega pöörita silmi, kui näen  suuremat lastega peret, kelle lapsed "võimatult" käituvad.
Ma ei klatshi selle pere vanemaid ei küla ega linna peal
Ma ei lähe klatshimisega kaasa
Ma suhtlen  inimestega, kel on väikesed lapsed
Ma ei muutu üleolevaks ja targutavaks, kui kellegi laps/ lapsed on käitunud minu arvates taunivalt.

Peaks nüüd  peale panema timeri, et arvutiekraanil need aegajalt esile tuleks.

Vähesed tegemised- kiire kokkuvõte.

Ajaloo huvides panen kiirelt kirja, millega tegeleda oleme jõudnud. Fotoaparaat koostööd ei tee, seega mõned illustreerivad fotod  on tehtud moodsa telefoniga.
7.veebruar 2014 olen seadnud  "miskid" eesmärgid või ootused kevad/suveks 2014.

http://paradiisisaarel.blogspot.com/2014/02/kuidas-teeks-ja-oleks-voitlust-peavad.html

 Suvi pole nagu veel alanud. Nii mõnigi käib veel sulejope ja mütsiga. Seega- AEGA ON- see on minule väga, väga raskesti mõistetav asi. Ma maadlen pidevalt selle tundega enda sees- mitte kiirustada. Ma tahan palju rohkem, kui jõuan... ja kui ma ei jõua siis tunnen, et olen lihtsalt ludri. On hetki, kus tõesti mõistan ja karjun sisemiselt, et see kõik pole nii tähtis.. aga siis ma jälle unustan ja müttan ringi nagu mutt mööda aeda, sest ma ei suuda teisiti. Vähemalt praegu mitte.

Niisiis:

1. Äärmise kuuri prügi sorteerimine, äravedu.
TEHTUD! Aega võttis umbes 1,5 päeva, et kuuri kogunenud sodist mingit sotti sain. Päris palju sain ära viia jäätmejaama. Autoga 4-5 ringi ja kraami oli poole vähem. Teine osa läks siis lihtsalt oma prügisse, mille eest tuli rahakotti pisut rohkem kergendada


2. Talgud sõpradega - vasakpoolse KUURI lammutus.
TEHTUD! Suur aitäh Liis ja Üllar! Te olete "minu" inimesed :)

3. Aia "kuumaastiku" ja sodi planeerimine- Oliveri kopatööd maa täitmiseks. Maa tasandamine, muru ostmine ja külvamine, hooldus. Uute parkimisalade loomine.
TEHTUD! Kopatööd- 440 euri. Muruseeme ja väetis 60 euri.

4. Istutusaladega armastusega tegelemine. Tegelen, kärsitu olen ka. Tahaks ju kohe ja praegu, et oleks suurem silmailu, lilleõite rohkus. See on koht, kus tahaks pea liiva alla panna ja öelda, et ma rohkem taimede peale ei KULUTA.

5. Parempoolse kuuri " pergolaks "muutmine. Eterniidi eemaldamine, äravedu.

Pooleldi tehtud. Eks ta meil selline poolfabrikaat ole, aga no otsustasime KAiusega, et püüame enne eluaseme valmis saada ja siis pergolaga tegeleda. St pergola laiendamine lükkub järgmisse aastasse... ja kes teab, võibolla siis hoopis teise kohta. Tuletan meelde! Ära kiirusta.

6. Kuuritaguse "sitaga" tegelemine
Tegelen. Ilmatu suureks kujunenud kompostihunniku otsa istutasin kaks kõrvitsat. Edenevad päris kenasti seal. Seega on lootust tuleval kevadel saada head mulda. Päris hea tunne on, et olen koos ämma abiga suutnud luua endale mingisuguse algelise peenramaa. Mõnus on ikka võtta oma lehtsalatit ja muud rohelist. Kartul on pealtnäha väga ilus ja esimesed maasikad on juba söödud.

Kui nii vaadata siis polegi nii paha :)

Kaius on muidugi ka olnud ääretult tubli kogu oma töökoormuse juures. Vanad katuseplaadid lasime raha eest maha võtta. Uue roovituse paigaldas Kaius kõik üksinda ( ma ütlen, see hiidlase kangus on otsatu) ja täna pani ta jälle üksinda ära esimesed 22 plaati. Sisetöödes pole muud: liiv on sisse veetud ja laiali aetud Põrandad ootavad valamist.. aga see nõuab teatavasti taaskord suuremat väljaminekut. Uut terrassi ei saa ka selleks sünnipäevaks mitte, aga ma isegi väga ei kurvasta. Võtan vabalt.

Buss seisab uuel vastloodud parkismialal. Kaius juurib välja vanade ploomide kännujuurikaid

Eesõue peenar. POjengid vaesekesed põevad ümberistutamist ja sel aastal õieilu ei näita. Kevadel õitsesid väga ilusad tulbid. Suvel- pinnakatteks kurereha ( rozanne) päevaliiliad. Pikemal osal hiina siidpööris, selle ees daaliad. Kõik on veel nii kehvake ja väike, aga vast kosuvad.

Minu seni kõige suurem isutusala. Kevadel murtud süda, tulbid, ebajasmiinipõõsad. Suvel- sõnajalg, erinevad kobarpead, päevaliiliad, kurerehad, siberiiirised, kõrreline Carl Foester, ema antud suur kollane lillepuhmas

Praegune suvine olemise koht.

Peale veel ühe kuurilammutust tekkis kaskede kõrgendikul uus ruum. Kuna seal suurt midagi edeneda ei taha siis katsetasin lavendli ja raudürdiga. Elame, näeme.

Peenramaa

Mõtted

Aastanumbri järgi pidin ma olema siis 4 aastane, ( 1979) kui kolisime perega suurde 5 korrusega- KÕIGI mugavustega korterisse. Ma ei mäleta sellest midagi, ma oleks nagu koguaaeg seal elanud. Vanema õega tuli mul tuba jagada. Venda kadestasin, sest tal oli OMA tuba... aga ikkagi kodu tundus tol ajal mulle suur ja ruumiküllane. Kitsas kohe kindlasti ei olnud, vähemalt ma ei mäleta... aga mäletan nii selgelt seda, kui meie majast umbes 20 meetri kaugusele hakati ehitama teist samasugust. Mis mõttes nagu??? Mäletan elavat vestlust selle üle, kuidas me üksteise tubadesse hakkame vaatama nii, et binoklit pole vaja. Eks põnevust oli omajagu- olin siis laps ja hindasin asju täiesti omasoodu. Igaljuhul ehitustandemil luuremängud ja ronimised kuulusid täitsa tavalise elu juurde. Hirm vahele jääda muidugi oli, aga seetõttu ei jäänud mängud mängimata. Selgelt on meeles see mõte, et tulevikus hakkan ma köögi ja elutoa aknast vaatama halli, akendega seina ja see tundus igavikuline ( vähemalt tol hetkel)

Sellest on nüüd juba 21 aastat, kui ülalräägitu pole enam minu kodu. Elavad pildid ja mälestused on jäänud ja ma olen kindel, et suures osas on need ka minu hoiakuid kujundanud. Huvitav on minu jaoks hoopis see, et kasvades suures paneelmajas ei ole see karvavõrdki mõjutanud minu hoolimist ümbritseva looduse vastu. Muidugi oli meil AIAMAA, kasvuhoone, porgandi ja maasikapeenrad. Lapsena tundus tee aiamaani tohutult pikk. Porgandite harvendamine, rohimine, maasikate söömine, kastmine see kõik käis suve juurde nagu loomulik osa... ja siis muidugi pikad kartulivaod, mida suve jooksul paar korda pidi kõplamas käima. Tol ajal tundus see absoluutselt ülekohtune ja tüütu. Praegu mõtlen ja olen tänulik, et vanematel oli jõudu ja tahtmist minusse ka see pisik istutada. Lapsena ma ei mäleta, et oleksin väga hoolinud või huvi tundnud kaunite lillepuhmaste, põõsaste vastu. Need lihtsalt olid või siis... ei olnud.

Tallinnas elades taaskord paneelmaja korteris, vaatasin sageli aknast ja olin õnnelik kevadeti, kui elutoa akna taga linnud puudel koosolekut pidasid või, kui esimesed lehepungad rohelist värvi näitasid. Samas oli see nii väike osa loodusest, et ununes kiiresti. Peamiselt toimis ikka töö, kodu, trenn kolmnurk. Ma justkui ei näinud ega tajunud muud ümbrust. Ju siis ei olnud oluline?

... ja siis kolimine Hiiumaale. Ma ei ole absoluutselt kindel, mis on olnud  muutuste peamisteks allikateks või põhjusteks. Ma lihtsalt olen aegajalt ise ka väga üllatunud selle üle, kuivõrd läheb mulle korda ümbritsev looduskeskkond, milles ma elan. Vahel võin ma mitu päeva olla ängis seetõttu, kui mõni prahihunnik õuel vedeleb. Miks?  Miks on saanud mulle ääretult oluliseks vaated koduakendest? Miks ma olen kaotanud arusaamise, et see võib olla ka MITTEOLULINE? Mul puuduvad vastused, ma ei leia neid.

Võibolla kunagi leian ja ilmselt on selleks ka vaja MUUTUST. Praegusel ajahetkel püüan leida endas jõudu viia lõpuni alustatu ja vaatamata raskustele mitte alla anda. Ma soovin, et jõuaksin oma kodu ümbruse luua selliseks, et see ei ägaks ükskõiksuse ja hoolimatuse all. Teisalt ma soovin, et selle loomine ei paneks mind ägama ja ängi tundma. Tasakaalu leidmine ei olegi nii lihtne.

Nüüd on alles vaid see kõrge heinaküün. Kokkuvajuv puulobudik sai ära lammutatud. Üha enam tulevad nüüd esile ilusad kased, mis suvise päikeseloojangu ajal väga suurt silmanaudingut pakuvad.

Olgem ausad, meie kliimas veedame me 9 kuud suurema osa ajast ruumis.  Miks peaks tahtma vaadata midagi sellist?.. a võibolla paljud inimesed ei jälgigi aknast,mis väljas toimub. Aken on lihtsalt valguseallikas? 

Mu lemmikhoone laut, mis kaunistas täpselt mu vaadet köögiaknast.